Arhitekt Mai Šein, 1990–1991. Makett: Peet Veimer. EAM MK 251

EAM 30 / Väike maketituur: Kaubanduskeskus Rovaniemis

1990. aastal korraldas Rovaniemi maakond konkursi kaubanduskompleksi ja hotelli rajamiseks Arktika keskuse vastu teisele poole Ounasvaara jõge. Kompleks pidi mahutama maakonnavalitsuse, hotelli, kaubanduskeskuse ja turu. Paari kilomeetri kaugusel asuv polaarjoon ja Jõuluvanamaa tuli tähistada sümboolse väravaga. Arhitektuurivõistluse võitis tollal Soomes töötanud arhitekti Mai Šeini töö, mille ta tegi Kari Poskiparta arhitektuuribüroo juures. Mai Šein ütleb oma töö kohta nii: “Lapimaa seostus mulle mägedega, seega tegin suure püramiidja hotelli ning väravana planeerisin hiiglasliku ažuurse maakera, mis paikneb sissesõidutee kohal. Polaarjooned olid eraldi tähistatud: alumine polaarjoon moodustas kõnnitee, millel sai liikuda, ülemisel polaarjoonel oli ära näidatud Rovaniemi linn. Kogu planeeritava ala kõrval paiknes vaba plats, kuhu osavõtjatel tuli omalt poolt pakkuda mingi idee. Kavandasin sinna ruudukujulise hoone ja nimetasin selle Nabatooriumiks. Graniidist sein jagab hoone diagonaalselt kaheks – ühele poole jääb pingviinidega lõunapoolus, teisele jääkarudega põhjanaba.” Majanduslanguse tõttu jäi kompleks ehitamata. Autor kinkis maketi Arhitektuurimuuseumile 2019. aastal. Tekst: Anne Lass

• 1990ndad
• EAM 30
• Mai Šein

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

• 1930ndad
• Erika Nõva

Leo Gens. EAM fond 46

Kunstiteadlane Leo Gens – 100

„… Ta liigub nagu muuseas näitusel, kuulab nagu möödaminnes keerukat arutelu, viskab nagu lennul silma äsjailmunud artikli või raamatu veergudele. Teeb seda umbes nii, et ega see temasse vist puutu. Kehitab õlgu, vaatab otsivalt ringi, teeb vahel blaseerunud näo ja kaob siis kuhugi rahutult tõtates (tal on alati kiire, harva näeb teda rahulikult jalutamas). Kuid vaevalt möödub mõni päev ja värskes lehes ilmub värske L. Gensi artikkel – värskete mõtete ja seisukohtadega, vaidlev, hoogne, julge ja aktuaalne. Ühed lugejad kiidavad, teised kiruvad. Nagu hea kirjutise puhul ikka. …“ Nii kirjutas Leo Gensi 50. sünnipäeva puhul Sirbis tema kolleeg Villem Raam. Samas tempos – kiiruga, kirega, pühendunult – jätkas Leo Gens ka järgmised kolmkümmend aastat, jõudes uskumatult palju teha. Vt Karin Hallas. Leo Gens – arhitektuuriuurija ja -kriitik. 28. VI 1930-31. X 2001. Kunstiteaduslikke uurimusi nr 11, Tallinn 2002.

Kunstiteadlase Leo Gensi (28.06.1922–31.10.2001) isiklikku arhiivi säilitatakse muuseumi arhiivkogus (fond 46). Nagu teisteski isikufondides, leidub ka selles rohkesti erilaadset materjali: märkmeid ja väljakirjutusi, artiklite ja ettekannete mustandeid, skulptor Jaan Koorti ja arhitekt Karl Burmani monograafia käsikirjad. Pooleli jäi arhitekt Artur Perna monograafia käsikiri. Märkimisväärne on fotode hulk – ligi 300 fotot 20. sajandi arhitektuurist, mis oli Leo Gensi peamisi uurimisteemasid. Aga on ka meeleolukaid pildistusi Leo Gensist endast toonase Leningradi Repini nimelise Instituudi üliõpilasena, esimestest Tallinna-aastatest, poseerimas kolleegidega ERKIst, elavalt žestikuleerimas KuKu klubi laua ääres või  kunagise Tallinna kultuuriülikooli loengutel. Leo Gensi koduse arhiivi andis 2003. aastal üle Ruth Stupel-Gens. Tekst: Anne Lass

• kunstiteadlane: Leo Gens