Maile Grünberg, 1976. EAM M 21

Tool-valgusti

Pildil figureerib Maile Grünbergi metalltorudest tool-valgusti, mis on 1970. aastate unikaaldisaini üks kõige uuemeelsemaid projekte. Tool kuulub muuseumi mööblikogusse alates 1999. aastast. Kahefunktsiooniline objekt on kavandatud 1976. aastal näituse Ruum ja Vorm lll jaoks. Näitusesari, mis kujunes omamoodi eksperimentaalseks platvormiks, lubas noortel disaineritel ja sisearhitektidel katsetada uudsete materjalidega, esemete vormiga, ruumi ja valgusega. Ruum ja Vorm lll näitusega demonstreerisid disainerid, et on aastatega liikunud ideedemaastikult edasi – teostatud said kõige pöörasemad mõtted, kasutades põhikomponendina metall-torusid.

Maile Grünbergi efektne tool on rohkem skulptuur-vormimäng, kui funktsionaalne ese, selles avaldub hiline art deco, neopop ja minimalism. Selline toolilaadne valgusobjekt ületab puhtalt funktsionaalse eseme piire, igapäevasest tarbeesemest on saanud omapärane kunstiteos. Istumiseks peaaegu kõlbmatu tool-valgusti peegeldab 70ndate disainerite hoiakut esemete suhtes. Ese, mis oli lõplikult kaotanud ideoloogilise tähenduse, muutus disainerite hulgas eriliseks väljendusvormiks, see märkis tarbimise vabadust ühiskonnas, kus tarbeesemetest ei tulnud puudust. Tekst: Kristina Avakimyan

• 1970ndad
• Maile Grünberg

Anli Tensing, 1984. EAM 5.9.2

See sinine vihm

Hõrk minimalistlik joonistus valmis 1985. aasta arhitektuurinäituseks Tallinna Matkamajas. Töö pälvis ENSV Kultuuriministeeriumi preemia „uusrajoonide poetiseeritud kujutamise eest“. Näitus ise oli omas ajas märgiline. Esmakordselt said arhitektid suurel ülevaatenäitusel hooneprojektide ja planeerimiskavade kõrval näidata oma vaba loomingut – esitada võis arhitektuurseid joonistusi, fantaasiaprojekte, graafikat, makette, arhitektoone (vt Arhitektuurikroonika ’85. Tallinn „Valgus“ 1987). Mitmed tööd tollaselt näituselt kuuluvad muuseumi kullafondi. Arhiivkogus säilitatakse ka näituse külalisraamatut. Anli Tensingu (Tummi, 1957–2006) auhinnatud töö koos paarikümne saatusekaaslasega sattus paraku aga ühe vanalinna hoone katusealusesse kolikambrisse, kust ta leiti ja jõudis muuseumisse alles 2022. aastal. Tekst: Anne Lass

• 1980ndad
• Anli Tensing

Tiit Kaljundi, projekt 1975, aksonomeetria, 1984. Museaali number K-53

Dr Spocki maja

Tiit Kaljundi suhe nõukogude Eesti ametliku arhitektuurieluga oli avangardsele loomeinimesele kohaselt konfliktne. Valitsev võim nägi monotoonses masselamuehituses lihtsat lahendust elupindade puudujäägile. Arhitekt Kaljundile tähendas see aga loomingulisust pärssivat olukorda ja pinnapealset suhtumist elukeskkonda, millele ta reageeris risti vastupidise tööga – postmodernistliku villaga. Algselt 1975. aastal ajakirja Japan Architect konkursile „Maja superstaarile” saadetud projekt oli pühendatud kuulsale ameerika arstile Benjamin Spockile, kelle eesti keelde tõlgitud lastekasvatuse raamatut toona laialt loeti. Käesolev versioon on teostatud 1984. aastal Soomes toimunud Tallinna kooli arhitektide näituse jaoks. Kaljundi protest nõukogude jäiga ja anonüümse ehituskultuuri vastu on siin ilmne. Luues töös ehitusjärkude ja eluetappide vahelise analoogia väljendab ta selgelt, et inimene ja arhitektuur ei ole üksteisest lahusseisvad. Maja ja seda ümbritsev krunt betoonist kõnniteedega osutasid elu erinevatele etappidele. Hoone on joonisel esitatud aksonomeetrilises vaates, mis võimaldab kahetasandilisel pinnal olevat objekti kujutada kolmedimensiooniliselt. Joonise omandas muuseum Tiina Kaljundilt 2010. aastal.

• 1970ndad
• aksonomeetria
• arhitekt: Tiit Kaljundi

Mart Port, u 1968. EAM 52.2.12

Tallinna Väike-Õismäe elurajooni eskiisid

Nõukogude Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak haarasid Väike-Õismäed planeerides kinni võimalusest kujundada sellest ideaallinn ja vältida masselamuehitusega kaasnenud vigu. 40 000 elanikule mõeldud linnaku keskmesse kavandasid nad tehisjärve, mille ümber paikneb hoonestus radiaalselt. Eskiisid kannavad elavalt edasi Pordi siirast vaimustust ringlinnaideest. Võrreldes varasema Mustamäega, mis ehitati üles mitmete iseseisvate mikrorajoonidena, oli Väike-Õismäe lahendus unikaalne, isegi nii uuenduslik, et planeeringu kooskõlastamine läks üle kivide-kändude. Arhitektidelt oodati ikka tavapärast mitme asustusalaga sirgjooneliste tänavatega linnavõrgu kavandamist. Just seda tahtsid Port ja Meelak vältida, et anda linnaosale inimlikum mõõde, mida kaarjas tänavastruktuur avatud õuealadega pakub. Joonise annetas 2014. aastal muuseumi kogusse Jaan Port.

• 1960ndad
• Malle Meelak
• Mart Port
• Tallinn

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.

• 1950ndad
• akvarell
• arhitekt: Valve Pormeister
• maastikuarhitektuur
• Tallinn

Edgar Velbri, 1932. EAM 14.1.46

Johannes Orro elamu Tallinnas Raudtee tänavas

Hoogsalt kasvav Nõmme oli muutunud suvitusalevist linnaks (linnaõigused 1926–1940, pärast mida liideti Tallinnaga), kui majori auastmega kohvikupidaja Johannes Orro oma uue maja projekti 1932. aastal linnavalitsusele esitama läks. Kivimäe asumisse rajatava elamu esimesele korrusele oli väikeäride ajastule omaselt ette nähtud pagaritöökoda, millele võis edu ennustada juba sellest, et see paiknes raudteejaama vahetus läheduses. Hoone projekti koostas Tallinna Tehnikumis õppinud noor arhitekt Edgar Velbri, kes nähtavasti Eesti Rahva Muuseumi suviste praktikate kaudu, kus mõõdistati Eesti taluhooneid, arhailisest arhitektuurist innustus. Eesti taluarhitektuurile iseomane kõrge kelpkatus, romantilised aknaluugikesed ja püstvooder kandusid arhitekti edasisse käekirja. Lisades sellele hea ruumiplaneeringu lahendamisoskuse, tõusis ta rahva seas erilisse soosingusse, misjärel sedasorti õdusaid hooneid Velbri majadeks hakati nimetama. Kalkapaberile tušiga vormistatud üheleheline joonis on tüüpiline 1930. aastate elamuprojekt, mis koos seletuskirjaga linnavalitsusele kooskõlastamiseks esitati. Joonise annetas muuseumi kogusse 1993. aastal Teno Velbri, kes andis üle oma isa Edgar Velbri arhiivi. Tekst: Sandra Mälk

• 1930ndad
• Edgar Velbri
• projektijoonis
• Tallinn