Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

EAL 100 / Eugen Habermann

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk

• 1920ndad
• EAL100
• Eugen Habermann

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

Ametiühingute Maja interjöörid

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.

• 1980ndad
• fotograafia
• Henno Sepmann
• lammutatud
• modernism
• sisearhitekt: Kirsti Laanemaa
• Tallinn

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja projekt

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m² on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m² suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)

• 1940ndad
• Mart Port